Broneeri reis

Täida vorm ja tule saarele!

Naissaare püsielanik Andrus – saarele kolimisest ja väärtushinnangutest

/, Uncategorized @et/Naissaare püsielanik Andrus – saarele kolimisest ja väärtushinnangutest

Naissaare püsielanik Andrus – saarele kolimisest ja väärtushinnangutest

„On jõuluõhtu. Sul on just ahjust välja tulnud soojad pirukad. Sul on kohalikust maltsast keedetud tee. Sealt samast merest tulnud lõhe. Siis tunned, et see on see tegelik elu.“ Selliste sõnadega põhjendas Naissaare püsielanik Andrus oma elu drastilist muutumist, kui ühel hetkel otsustati koos perekonnaga Naissaarele kolida.

Õigupoolest on Andrus kogu oma elu kuskil saarel elanud. Leiba teenib paatide ja laevade ehitusega, möödunud suvel korraldas Naissaarel ekskursioone. Üles kasvas ta Saaremaal, kust pärineb ta loodusearmastus. Isa metsavaht ja ema metsnik – nii on loomulik, et Andrus armus Naissaare ürgsesse loodusesse silmapilkselt. See oli alles aasta tagasi, kui ta esimest korda jala Naissaarele tõstis. Koju jõudes sai naisele lausutud „Ma leidsin selle üksiku saare!“ ning kahe kuu pärast olid nad koos oma poegadega saarel.

Kohalik naissaarlane jutustab, kuidas peale ekspromt otsust saarele kolida, jõudis kohale tõsiasi – talv tuleb. Kui aga esimene paanika üle läks, sest talv tuleb ju iga aasta, mõeldi üheskoos, mida vaja on. Mida tuleb mandrilt varuda (kuivaineid!), kuidas leivategu käib ning kas õnged ja võrgud on olemas.Naissaare püsielanik Andrus koos pojaga

Naissaar avas silmad ja muutis väärtushinnanguid 

See üks aasta on nende väärtushinnanguid oluliselt muutnud. Kõik tuleb oma kätega teha. See õpetas hindama teiste inimeste tegevust. Asi ei ole nii lihtne nagu meie tarbismisühiskonna petlik mulje – poes on kõik olemas ja Sina aina osta ning osta. Keegi kulutab meeletult oma aega, et kogu see kaup sinna poodi jõuaks. Kiires igapäevas me seda ei märka.

Nii öelda üksikul saarel on elu aga stressivaba. Andrus meenutab: „Enne saarele minekut olime haiged, ainuüksi juba sellepärast, et väärtushinnangud olid paigast ära. Pidevalt oli mingi jama, närveerimine, nääklemine, koguaeg oli kellegagi vaja puid-maid jagada. Nüüd on rahulik. Saarel õpid naeratama.“ Ning kui külmetus või mõni tõbi peaks kallale tulema, siis mets pakub kõiksugu ravimtaimi, millest on võimalik teha raviteesid ja leotisi. Loodus on kõige suurem apteek. Ka pidev värske õhk karastab ära, nii ei kipugi haigus ligi.

Tagasi juurte juurde

Peale kolme nelja kuud saarel olemist, märkas Andrus, et käib merega kaasa, hindab metsa ja austab loodust. Ta elab loodusrütmiga kooskõlas. Minnes tagasi juurte juurde, eemale linnakärast, näeb elu tervikuna. Perekond on alati esikohal. Andrus võrdleb end enne Naissaart klappidega hobusega, kes ei näinud ei paremale ega vasakule, vaid oma väikest maailma. Saarele tulek oli see, mis klapid ära võttis ning maailma värviliseks muutis.

„Kes arvab , et tahab proovida maa elu, siis kindlasti proovige. Minge tagasi juurte juurde. Kõige hullem asi mis võib juhtuda, et see hakkab teile meeldima!„

 Tule Naissaarele!

By | 2015-02-08T19:00:16+00:00 February 8th, 2015|Categories: Blog, Uncategorized @et|Comments Off on Naissaare püsielanik Andrus – saarele kolimisest ja väärtushinnangutest